Elustiili muutus IV
Kas soola tarbimist peaks piirama?
Lugemisaeg: 6 minutit - © 2020
Soola liigtarbimise ja kõrge vererõhu vahelist seost analüüsivate teadusuuringute tulemused on vastuolulised ning rahvusvaheliste ekspertide vahel käib selle teema ümber kõva madin juba mõnda aega. Ühed väidavad kindlalt, et soola tarbimine on seotud kõrge vererõhuga ja kardiovaskulaarsete haigustega, ning et soola tarbimist on vaja vähendada(1-4). Teised vaidlevad sama kindlalt sellele väitele vastu või leiavad lausa, et väiksem soola tarbimine võib olla ohtlik (1, 5). Võttes arvesse, et eestlased söövad rohkelt soola ning kõrge vererõhk on üheks peamiseks surmapõhjuseks, vaatlen selles elustiili muutuse artiklis soola mõju tervisele ning püüan leida vastuse, kas „kõik on korras nagu Norras“ või soola tarbimist oleks vaja ikkagi piirata.
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) seisukoht on väga selge: „Sool on peamine naatriumi allikas ja liigne naatriumi tarbimine on seotud hüpertensiooni ning suurenenud südamehaiguste ja insuldi riskiga“. Soovitav soola tarbimiskogus peaks jääma alla 5g päevas.(6) Eesti riiklikud toitumissoovitused on natuke leebemad ning lubavad tarbida päevas maksimaalselt 6g (7). Olgu öeldud, et need soovitused kehtivad tervele täiskasvanud inimesele ning selle koguse sisse kuulub nii söögile lisatav sool kui ka valmistoitudes ja toiduainetes leiduv sool.
Soola liigtarbimise ja kõrge vererõhu vaheline seos on iseenesest teaduslikult lihtsalt seletatav ja kerge aru saada. Lauasool koosneb naatriumkloriidist - 40% soola koostisest on naatrium ja ülejäänud 60% on kloor. Naatrium reguleerib vedeliku hulka meie organismis ja on hädavajalik lihas- ja närvirakkude töös. Liigne naatrium väljutatakse organismist põhiliselt neerude kaudu, väiksemal määral ka higistamisel naha kaudu. Rohke soola tarbimisel satub organismi palju naatriumi, mis tekitab erinevates kudedes vedelikupeetuse. Tekivad tursed ja suureneb vereplasma maht. Süda peab töötama suurema koormusega ning tõuseb rõhk veresoonte seintele, mis tekitab pikema perioodi jooksul arterite lubjastumist ja südamepuudulikkust.
Teadusuuringud kinnitavad, et suurem naatriumi tarbimine soodustab kõrge vererõhu teket, kardiovaskulaarset suremust ning insuldi riski. Soola tarbimise vähendamine aitab langetada vererõhku nendel, kellel on normist kõrgem ja aitab ennetada riski haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse. Erinevate maade ravijuhendites on soola tarbimise piiramine esimeseks mittefarmakoloogiliseks vererõhu alandamise meetmeks. (2-4) Samuti on leitud, et suurem naatriumi tarbimine koormab neere ning võib põhjustada neerukahjustusi (8) ja on seotud suurema mao vähkkasvajasse haigestumisega(9)
Joonis 1. Selle aasta alguses avaldatud metanalüüs, mis leidis, et soola tarbimise vähendamine alandab vererõhku ning lühiajalistes teadusuuringutes ei pruugi selle mõju ilmneda. (Naatriumikoguse vähendamise ja uuringukestuse pikkuse mõju vererõhule: randomiseeritud uuringute süstemaatiline ülevaade ja metaanalüüs.(4))
Asi on justkui lihtne ja üheselt arusaadav – soola tarbimist oleks vaja tõepoolest vähendada. Aga millega siis seletada erinevatel teadusuuringutel saadud tulemusi, mis seavad kahtluse alla soovituse tarbida soola alla 5g päevas? Siinkohal viitab teaduskirjandus metodoloogilistele vigadele, mida sellistel uurimustöödel on tehtud. Probleemiks võib olla uriiniproovist naatriumi koguse mõõtmine või lisaandmete puudumine katsealuste terviseandmete kohta. Uuringute tulemusi analüüsides peaks arvesse võtma ka inimeste vahelisi individuaalseid erinevusi - vanus, sugu, kehamassi indeks, haigused, geneetilised eelsoodumused, jne. (1-3, 10)
Eks me kõik eksime aeg-ajalt ja ka teadustöös tuleb teinekord vigu ette aga selline korrapärane metodoloogiliste vigade sattumine uurimustöödesse paneb küsima, kes on selliseid uurimustöösid rahastanud? Ei saa kuidagi mööda vaadata tõsiasjast, et elanikkonna rohkest soola tarbimisest lõikavad kasu kaks suurt tööstusharu – nii toidutööstus, kui ka farmaatsiatööstus.
Toidutööstuses kasutatakse soola maitse parandamiseks, parema tekstuuri saamiseks ning toidu kauemaks säilitamiseks. Ligikaudu 70-80% naatriumist saadakse töödeldud toidust - poest ostetud poolfabrikaatidest ja valmistoidust. Soola lisatakse praktiliselt igale toidule, ka magusatele toidutoodetele. Peale soola leidub naatriumi ka erinevates E-ainetes. Näiteks lõhna- ja maitsetugevdaja naatriumglutamaat E621, mida lisatakse väga paljudele toodetele, või säilitusained naatriumnitrit E250 ja naatriumnitraat E251, mida kasutatakse põhiliselt lihatoodetes (vorstid, singid).
Naatriumi sisaldavad ka erinevad töötlemata toidutooted – muna, piim, seller, jne. Need kogused on siiski väga väikesed, võrreldes tööstuslikust toidust saadava naatriumiga.
Kuidas soola tarbimist piirata? Võttes arvesse, et ainuüksi mõnes kodumaises purgisupis leidub üle 5g soola portsjoni kohta, tundub mulle tervishoiu töötajate soovitus „ärge pange soolatopsi lauale“ väga vähe efektiivne. Soola tarbimise vähendamise abinõu number üks on süüa vähem töödeldud toitu ning poolfabrikaate. Suur soolasisaldus on puljongipulbris, kastmetes (sojakaste, ketšup), konservides, töödeldud lihatoodetes, soolastes ja magusates näksides ja sipsides, soolatud toitudes (soolaheeringas, soolalõhes, soolakurgis), jne. Samuti leidub soola igapäevaselt tarbitavas töödeldud toidus – juustus, saias, leivas, vorstis. Siinkohal oleks soovitatav vaadata toiduetiketi pealt toidus leidava soola kogust ning parima valiku tegemiseks võrrelda samasuguste toodete soolasisaldust. Ultratöödeldud toodete mõjust tervisele oli juba juttu ka selles artiklis.
Organismist naatriumi vähendamise abinõu number kaks on puu- ja köögiviljade osakaalu suurendamine igapäevases menüüs. Puu- ja köögiviljad sisaldavad rohkelt kaaliumi ning teadusuuringud kinnitavad, et kaalium aitab väljutada organismist naatriumi ning alandab vererõhku (11). Puu- ja köögiviljade tervislikkusest oli juttu ka juba eelmises elustiili muutuse artiklis.
Autoril puudub huvikonflikt seoses artiklis kajastatud teemaga. Tegemist on intellektuaalomandiga. Kõik Frida Frukti blogis avaldatud tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega.
Kasutatud kirjandus
- F. P. Cappuccio, M. Beer, P. Strazzullo, Population dietary salt reduction and the risk of cardiovascular disease. A scientific statement from the European Salt Action Network. Nutrition, Metabolism and Cardiovascular Diseases 29, 107-114 (2019).
- F. Nista, F. Gatto, M. Albertelli, N. Musso, Sodium Intake and Target Organ Damage in Hypertension-An Update about the Role of a Real Villain. Int J Environ Res Public Health 17, (2020).
- N. R. Cook, F. J. He, G. A. MacGregor, N. Graudal, Sodium and health-concordance and controversy. BMJ 369, m2440 (2020).
- L. Huang et al., Effect of dose and duration of reduction in dietary sodium on blood pressure levels: systematic review and meta-analysis of randomised trials. BMJ 368, m315 (2020).
- R. S. Taylor, K. E. Ashton, T. Moxham, L. Hooper, S. Ebrahim, Reduced dietary salt for the prevention of cardiovascular disease: a meta-analysis of randomized controlled trials (Cochrane review). Am J Hypertens 24, 843-853 (2011).
- Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). "Salt reduction" (2020). https://www.who.int/es/news-room/fact-sheets/detail/salt-reduction
- Eesti toitumis- ja liikumissoovitused, (2015), Naatrium ja keedusool, lk 183, TAI
- S. M. Hamrahian, B. Falkner, Hypertension in Chronic Kidney Disease. Adv Exp Med Biol 956, 307-325 (2017).
- T. J. Key et al., Diet, nutrition, and cancer risk: what do we know and what is the way forward? BMJ 368, m511 (2020).
- M. Tan, F. J. He, G. A. MacGregor, Salt and cardiovascular disease in PURE: A large sample size cannot make up for erroneous estimations. Journal of the Renin-Angiotensin-Aldosterone System 19, 1470320318810015 (2018).
- A. Binia, J. Jaeger, Y. Hu, A. Singh, D. Zimmermann, Daily potassium intake and sodium-to-potassium ratio in the reduction of blood pressure: a meta-analysis of randomized controlled trials. J Hypertens 33, 1509-1520 (2015).